Amputatsioonist ja proteesidest

Täpset numbrit kui palju on maailmas amputatsiooniga inimesi on väga raske öelda kuna paljud riigid ei pea selle üle arvestust. Amputatsioonide põhjused on piirkonniti väga erinevad. Kolm peamist amputatsiooni põhjust on haigestumine, trauma ja kongentiaalsed deformatsioonid.

Riik

Sõjaga seotud trauma

Muu trauma

Haigus

Kambodža

94,5%

4,5%

1%

Zimbabwe

65%

25%

10%

Ameerika Ühendriigid

3%

32%

65%

Taani

2%

30%

68%

Teostatud jäsemete amputatsioone Eestis 2009 - 2011

  2009 2010 2011
Mehed 437 418 448
Naised 228 211 255
Kokku 665 629 703

Amputatsiooni tasemed

Kõige sagedasem on alt poolt põlve amputatsioon (transtibial), sellel järgneb pealt poolt põlve amputatsioon (transfemoral).

 

Õlg (õla disartikulatsioon) 1,5%

Ülevalt poolt küünarliigest (transhumeral) 4%

Küünarliiges (küünarliigese disartikulatsioon) 0,5%

Alt poolt küünarliigest (transradial) 8%

Labakäsi 2%

Puus (puusa disartikulatsioon) 2%

Ülevalt poolt põlveliigest (transfemoral) 31%

Põlveliigese (põlve disartikulatsioon) 1%

Alt poolt põlveliigest (transtibial) 47%

Hüppeliiges 3%

 

 

Amputasiooni eelne ja järgne patsiendi käsitlus on interdisiplinaarne

Taastusarst, kirurg, füsioterapeut, tegevusterapeut, proteesimeister, sotsiaaltöötaja, juhtumi korraldaja, psühholoog, õendushooldus, toitumisspetsialist. Vajadusel konsultateeritakse vasoloogiga, valuraviarstiga, kutsenõustajaga. Meeskond koostab rehabilitatsiooni plaani.

Valu käsitlus

Valuintensiivsue mõõtmine.

Eraldi tuleb käsiteda:

  • fantoomvalu
  • köndivalu
  • alaseljavalu

 

  1. Medikamentoosne ravi – antiepileptikumid (gabapentin), tritsükliline antidepressant, serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, mittesteroidsed põletikuvastased ravimid, pikatoimelised nakootilised valuvaigistid.
  2. Epiduraalne analgeesia, regionaalne.
  3. Mittefarmakoloogiline ravi - transkutaanne elektriline neurostimulatsioon (TENS), ,,desensitization,,- tundlikkust alandavad harjutused, operatsioonihaava mobiliseerimine, relakseerivad harjutused.

Desensitisatsiooni tehnikad ,,Desensitization Techniques,,

  1. Õpetus haigele kuidas desensitatsiooni läbi viia - vähendab fantoomvalu.
  2. Teipimine, jäik lahastamine/sidumine – Össur rigid dressing
  3. Köndi õrn masseerimine, ingvinaalpiirkonna masseerimine.
  4. Kui patsiendil on tunne, et ,,jalad on risti või krampis siis muuta köndi ja jala asendit mugavamaks.

Meditsiiniline haige jälgimine ja uurimine ning ravi.

  • üldseisundi jälgimine, erinevad laboratoorsed uuringud - jälgi infektsioone, aneemiat, elektrolüütide balanssi, toitumist, maksa ja neeru funktsioone.
  • jälgi südame ja vereringeelundite tööd(hüpertooniat )ja kopsude funktsiooni.
  • luude seisundi hindamiseks kasuta vajadusel radioloogilisi uuringuid.
  • diabeedi esinemisel jälgi ravi efekltiivsust.
  • jälgi perifeersete arterite seisundit.
  • preventeeri veenitromboosi, embolismi, heterotroopse luu formeerumist, kontraktuuride teket, lamatiste teket.
  • Vaata, et haige ei tarvitaks narkootikume, ei suitsetaks, oleks teadlik ja teeks endast oleneva normaalse kehakaalu saavutamiseks.

Haigele tuleb teha kognitsiooni – uuring.

  • tähelepanu, keskendumisvõime, intellekt.
  • õppimisvõime, lühi- ja pikaajaline mälu.
  • informatsioon eelnevast kognitiivsest olukorrast - ka omaste andmed.
  • testimiseks kasutada võimalikult lihtsamaid ja standardiseeritud teste.
  • kindlasti selgitada välja dementsus, depressioon, ärevus.
  • olenevalt haige kognitiivsest staatusest ka haige õpetamine võib detailides olla mõnevõrra erinev.
  • tuleb teha kindlaks kuidas patsient suudab toime tulla uue olukorraga oma elus.
  • on olemas spetsiaalne Prothesis Evaluation Questionanaire ja Trinity Amputation and Prosthetic Experience Scales (TAPES)

Amputatsiooniköndi käsitlus.

Köndi käsitlus on ülimalt tähtis järgneva proteesi valmistamise ja proteesitreeningu edukuse seisukohalt.

Köndi kuju ja suuruse formeerimine.

  1. Kasuta spetsiifilisi kompressiivseid võtteid (rigiidne dressing, elastikside jne.)
  2. Jälgi haige vedelikubalanssi (neerupuudulikkus, südame puudulikkus)
  3. Jälgi, et haige kannaks dekompresseerivat sidet siis, kui ta ei kanna proteesi – eriti just varases proteesikandmise staadiumis.
  4. Tagada, et haige oskaks jälgida köndi asendit ratastoolis ja voodis.
  5. Õpeta kuidas tuleb könti formeerida kuidas kasutada köndisukka, elastiksidet, kuidas siduda, millised tehnikad. Kuidas jälgib, et köndi sukk oleks paras, kui jääb suureks tuleb leida uue suurusega sukk.
  6. Kuidas paneb peale proteesi, kuidas võtab ära.
  7. Kuidas hoolitseda köndi hügieeni eest.
  8. Õpeta haiget jälgima oma köndi seisundit ka pika varrega peegliga.

Terve jala käsitlus.

Tuleb uurida milline on terve jala verevarustus, kas on alles propriotseptiivne tundlikkus, milline on motoorne defitsiit kui see on olemas, samuti tuleb uurida kas on deformiteete, uurida terve jala jalatseid, kuidas on kujunenud talla kulumus, sisetalla kasutamine.

Ülimalt oluline on patsiendi koolitus:

  • toitumine
  • informeeritus kogu tervisliku seisundi osas
  • proteesikasutus
  • igal etapil on rõhk erinevatel punktidel - preoperatiivsel, postoperatiivsel, proteesimise eelsel, proteesi treenimise ja pikaajalise kasutamise ajal.

Füsioteraapia.

  1. ROM - kui on transtibiaalne amputatsioon - peab könt olema põlveliigesest sirutatud, transfemoraalse amputatsiooni puhul peab könt olema neutraalses positsioonis, mitteabduktsioonis, adduktsioonis ega ka rotatsioonides. Patja ei tohi panna köndi alla. Kui haige on selili, ei tohi kujundada puusaliigeset painutuskontraktuuri, kõhuliasend 2 korda päevas ca 30 min.
  2. Lihaste tugevdamine - kõigis jäseme suuremates lihasgruppides ja ka seljalihaste osas, ülajäsemete kõigi lihasgruppide osas, terve jala osas. Soovitavad on nii isokineetilised kui ka resistentsusega harjutused. Kindlasti tuleb anda tugevdavaid harjutusi puusa painutajatele, puusa adduktoritele, puusa abduktoritele, kõhulihastele, seljalihastele, põlve ekstensoritele, rotator cuff´ile, küünarvarre sirutajatele.  Alati anna kaasa koduprogramm.
  3. Kardiovaskulaarne treening - tuleb alustada kohe peale op-ravi. Vähemalt tuleb aeroobset koormust anda kätele. Hiljem kardiaalne treeningprogramm.
  4. Tasakaalutreening - kõige tähtsam istumistasakaal, seismisel tasakaal toetatult, ühe jala tasakaal, dünaamiline tasakaalutreening, tasakaalutreening erinevatel materjalidel seistes, terve jala all palliga treening, rocker board.
  5. Funktsionaalne treening - riietumine, tualeti kasutamine, esteetiline hooldus, duss, vann. Istumast tõusmine, voodilt toolile, toolilt WC potile, autosse siirdumine jne.
  6. Mobiilsuse mõõtmine - mõõdikud FIM, Amputee Mobility Predictor, Two minute Walk Test, Timed up and Go Test, Upper Extremity Ergometry

Treeningprogramm peab sisaldama nii jõu kui kardiovaskulaarset treeningut. Abivahendid (kargud, ratastool jne) peavad olema õpetatud ohutult kasutama. Osad haiged jäävad pikemalt ratastooli ja seda peab oskama hästi kasutada.

Parim amputatsiooni kõrgus.

Alati arvesse võtta riskid ja tulemuslikkus, kuidas oleks parim paranemine ja parem funktsionaalsus hiljem proteesiga liikuda.

  1. Transtibiaalne
    • optimaalne - kõrgus, mis annaks proteesi hülsile hiljem ruumi, et saaks köndi ümber jätta piisavalt lihaseid, tavaliselt tibia keskosas.
    • minimaalne - tibia ülemises kolmandikus proksimaalsemal – tibia platoo on seal piisav, et kanda raskust.
  2. Transfemoraalne
    • optimaalne - kohe põlveliigese alt
    • minimaalne - reieluu ülemise kolmandiku piir

Enne operatsiooni tuleb jälgida: CRV, kliinil veri, seerum albumiin, rö ülesvõtted antud piirkonnast, vajadusel MRT, Doppler ultrasonograafia arterite uurimiseks.

Määra  ära missugune postoperatiivne dressing peale op ravi kasutatakse.

Pehme dressing

  • elastikside
  • shrinker
  • kompressioonipump

Rigiidne dressing

  • non-weight bearing rigid dressing (NWB)
  • immediate postoperative posthesis (IPOP)
  • custom rigid removable dressing

 Ravijuhiste järgi on eelistatud eelvalmistatud rigiidsed dressingud.